These are the three stages every civilization goes through according to Douglas Adams. All these phases are characterised, respectively, by three questions: How?, Why? and Where?. I believe that the human race has remained stuck in the second phase mistaking it for sophistication. We keep asking the why-questions and looking for a reason for every little thing, instead of just leaning back and enjoying the roller coaster ride. Some of us, though, have moved one, but majority are still inhabiting phase Enquiry, myself included.
There are so many why-questions that I keep asking and so few answers. At least I have now learned not to confuse this with sophistication. If anything, then the complete opposite. Yet I cannot stop asking these stupid questions. Why, oh why... I know there are no answers. There is no waking up in the middle of the night because you see the light on in the kitchen and as you make it there you see a wise old man sitting with a steaming cup of tea. As the clock ticks towards the morning you ask all the questions and he answers every single one of them. So when the morning rays wake you in a room filled with clarity and you see the two cups on the kitchen table, you feel totally calm and ready to move on with life. No more questions and you know exactly what you are going to do. Your life is all settled.
Alas, no such wise man exists and it doesn't matter how many cups of tea I drink, the most result I get is waking up in the middle of the night because a certain small room is calling...
These whys keep haunting me, day and night. The biggest and flashiest of these questions is: Why do I keep torturing myself with those questions? Maybe someday...
There are so many why-questions that I keep asking and so few answers. At least I have now learned not to confuse this with sophistication. If anything, then the complete opposite. Yet I cannot stop asking these stupid questions. Why, oh why... I know there are no answers. There is no waking up in the middle of the night because you see the light on in the kitchen and as you make it there you see a wise old man sitting with a steaming cup of tea. As the clock ticks towards the morning you ask all the questions and he answers every single one of them. So when the morning rays wake you in a room filled with clarity and you see the two cups on the kitchen table, you feel totally calm and ready to move on with life. No more questions and you know exactly what you are going to do. Your life is all settled.
Alas, no such wise man exists and it doesn't matter how many cups of tea I drink, the most result I get is waking up in the middle of the night because a certain small room is calling...
These whys keep haunting me, day and night. The biggest and flashiest of these questions is: Why do I keep torturing myself with those questions? Maybe someday...
3 comments:
Juhuslikult mõtlesin seda ka ükspäev. Olen teada tuntud küsija. Küsin filmide ajal sadu küsimusi, niisamagi ja eks ikka see vana Miks? on juba lapsepõlvest saati. Puhtalt uudishimust ka, kuigi vahel võiks küsimata jätta. Eks küsimine on hea, huvi tundmine võib-olla veel parem õige koha peal ja teistele nalja tegemiseks kõlbab ka filmide ajal, kuid üldiselt mõtlesin ma sama asja, et tarkus pole see, mida too küsimine näitab. Väga naljakas on siin sama juttu praegu vaadata. See oli mul üks lühike mõte tegelikult. Seda on hea testida ka nii, et kui keegi küsib sinult koguaeg midagi, ei oska pooltele küsimustele vastatagi. Ainuüksi juba sellepärast, et kõigele polegi vastust. It's just is how it is. Nii, et tuleb hoopis kõrvu teritada, ratsionaalselt mõelda ning kasutada ka palju kujutlusvõimet. Miksmiksmiks??
Ma arvan, et küsimine on lihtsalt inimloomuses ja sellest võib ka väga palju head tulla. Aga ei tasuks lihtsalt liiale minna. Douglas Adams illustreerib neid 3 küsimust väga vahva näitega:
"How can we eat?", "Why do we eat?" ja siis lõpuks see kõige magusam küsimus, mis peaks näitama elutarkust: "Where shall we have lunch today?" :)
Seega elutarkus on oskus osata aega mahavõtta ning nautida head toitu ja seltskonda ;)
Tahaksin su vastusele "Like" panna. Nõustun su viimase lausega eriti. Eriti kiirel ajal võtsin nõuks, et ükskõik, kui tähtis aeg ka poleks, kui kiire poleks - kavatsen võtta normaalselt aega nautida sööki, hingata värsket õhku ning see hetk, kus tegeleb näiliselt primaarse ehk eluks vajalikuga - üritan mitte tööst mõelda. Milline väljakutse, peaks mainima. Ilma kiire ajata on seda märksa lihtsam teha, nautida hetke, siis ei ole lihtsalt ärevust kukil või teadmist, et "pean õppima", sest muidu ei jõua valmis"- teemas, kuid... kas tegelikult ka ei jõua? Kui mitu tundi ma tegelikult arvuti taha raiskan, milles pole mingit produktiivsust? Kui ma peaksin tegema selleks tabeli koos aegadega siis ma ilmselt punastaksin. Nii, et lõuna ajal pisut kauem naerda/lobiseda või mõelda toredatest asjadest pole sugugi suurem ajaraiskamine vaid hoopis pikk pai heale tervisele.
Su jutu peale tekkis kohe see mõte edasi, et kas meie, kui eestlased (kui nüüd rahvuste peale minna) oskame üldse elu nautida nii lihtsate asjade suhtes nagu seda on toit, ajaveetmine sõpradega, jalutamine vms? Tahan uskuda, et oskame, kes siis ei oskaks, kuid kui ma vaatan ringi siis ma ei näe alati ei elurõõmu kui ka seda, et koguaeg on mingi tuli takus või inimesed tegelevad millegagi, mis neile ei meeldi. Teistpidi vaadates näen ma palju-palju head ka ja suudan sellele keskenduda, võtan muidugi arvesse külma ilma ka, kuigi ma ise pole isegi halba ilma tähele pannud. Või siis pole võtnud seda takistusena olla rõõmus. Kes eriti hulljulge on saab isegi pikniku maha peetud lume peal, et mitte oodata suveaega selleks. Mis meid takistab? Läksin teemast kõrvale ehk ja võib-olla liika detailselt sisse. Mulle meeldib, et sa oskad nii palju tsitaate tuua. Kuidas kõik need sulle nii oskuslikult pähe kuluvad, seda tahaksin isegi teada ;P
Head hilist sõbrapäeva sulle sinna Tartu kanti ka, loodan, et varsti õnnestub meil kohtuda ka :)
Post a Comment